Estonia’s United Nations Security Council campaign team with President of Estonia, Mrs. Kersti Kaljulaid (photo by Arno Mikkor)
Here I am with the most of our Estonian United Nations Security Council campaign team in Tallinn with the President of Estonia Mrs. Kersti Kaljulaid.
Besides being the coordinator for the campaign team, in my portfolio was also creating all visuals together with our design wizard Jan Tomson and Mrs. Helen Rits from the Estonian mission to the UN in New York. See below some samples of Estonian campaign brand and visuals. I also managed the production of the campaign VIDEO
This beautiful brand for our beloved Estonia – a stamp of pure quality – became victorious on the June 7th 2019 voting at the United Nations General Assembly in New York.
I am very happy to announce that I have translated a truly great book by Jaimal Yogis “Saltwater Buddha: A Surfer’s Quest to Find Zen on the Sea” from English into Estonian.
Armsad sõbrad, mul on suurim heameel jagada uudist, et ilmus mu tõlge Jaimal Yogise suurepärasele raamatule “Surfi Buddha. Ühe surfari zeniotsingud merel.”
Jaimal Yogis, zen-surfer and American journalist writes open heartedly in his first book “Saltwater Buddha: A Surfer’s Quest to Find Zen on the Sea” about his own life. How as a teenager he ran away from home to find freedom and truth. How he half-starvingly pursued his biggest dream in life – to become a great surfer. In a light tone he tells us how he stared at walls for days as a fake monk in a monastery and dived deeply into Buddhism. He takes us with him to New York, California, The Azores, France, to the stormy seas and calm mountains to find zen, from the bottom of the ocean to the mountain tops. Jaimal Yogis’ view of life is free and fearless, but realistic like Buddha’s, who he for the honest statement – life is suffering – calls a party breaker. At the same time together with Buddha he gives us a key how to handle the wheel of life and death calmly. His sincere stories are light in tone, but very deeply educating. This book is a mirror, and a companion on the road to meeting yourself.
– Tiia Nightingale, translator of the book from English into Estonian.
/// Jaimal Yogis, zen-surfarist Ameerika ajakirjanik, jutustab oma esimeses raamatus „Surfi Buddha – ühe surfari zeniotsingud merel” täiesti avameelselt omaenda elust. Sellest, kuidas ta noorukina kodust põgenes, et leida vabadus ja tõde. Kuidas ta poolnäljasena ajas taga oma suurimat unistust – saada suurepäraseks surfariks. Kergel naljatoonil jutustab autor oma elust valemungana kloostris, kus ta päevade kaupa seinu vahtis ja sügavale budismi sukeldus. Ta viib meid Hawaiile, New Yorki, Californiasse, Assooridele, Prantsusmaale, tormisele merele ja mägedesse otsima vabadust, tõde ja zeni, ookeanipõhjast mäetippudeni. Jaimal Yogise maailmavaade on vaba ja julge, kuid realistlik nagu Buddhal, keda ta ausa tõdemuse – elu on kannatus – väljaütlemise pärast peorikkujaks nimetab. Samas annab ta koos Buddhaga meile kätte võtme, kuidas elu ja surmaratast rahulikult võtta. Tema siirad lood on toonilt kerged, kuid sügavalt harivad. See raamat on suurepärane peegel ja kaaslane teekonnal kohtumisele iseendaga.
– Tiia Nightingale, raamatu tõlkija
Ajasin juttu Riigikogu esimehe Eiki Nestoriga. / My interview with the President of the Estonian Parliament Mr. Eiki Nestor.
Magazine Naised May 21, 2015
Riigikogu esimees Eiki Nestoriga on tohutult muhe, rahulik, zen ja hariv mõtteid vahetada. Vaatamata tema ülirahumeelsele olekule ei ole tal olulistest asjadest kunagi ükskõik. Ta on tähtsate teemade osas vägagi süttiv, ta lihtsalt ei lähe ilma ajata närvi, ammugi ei hakka ta võimumehe hääli tegema ja väikese inimesega ülbama. Seda ma lihtsalt ei kujuta ette. Arutasime paljusid muid teemasid ka, mis ajakirja ei mahtunud, ja jäi kindel tunne, et Eiki on kõik vähegi olulised asjad endale hästi selgeks teinud, ning valutab õigete asjade pärast südant, seejuures peab ta ju kõigi suhtes õiglane ja tähelepanelik olema.
Inimesena hindab ta üle kõige rahulikku aega Hiiumaal ja usub, et tigedus ei vii mitte kusagile. “Mida optimistlikum on inimese meel, seda paremini tal elus läheb,” on Eiki veendunud ja lisab justkui oma sõnade kinnituseks: “Mina olen ikka väga-väga harva vihastav inimene.”
Eiki on sünnilt tallinlane, Kalamaja kutt, nagu ta end nimetab, kuid pere kaudu on tal väga tihe side just Hiiumaaga. Eiki naise Anu vanaisa kolis enne 1940. aastat Hiiumaalt mandrile, kus siis Paides sündis Anu isa Ahto Vesmes. Ka Eiki ämm on Paide tüdruk. Tallinnasse koliti 60ndatel. Just Tallinnas said kokku ka Eiki ja Anu. “Asi käis nagu tipi poistel ja peda tüdrukutel ikka – peol. See on ju klassika. Suurem osa mu ülikooli grupivendadest on abielus peda tüdrukutega. Need on siiani tugevad liidud. Saame aeg-ajalt kokku ja väga tore on vaadata, kuidas samad inimesed on endiselt koos ning aegade jooksul vaid täiskasvanumaks saanud. Nii härrasmehed kui ka nende prouad on ehk praeguseks natukene hallimad ja veidi on kortse juurde tulnud, aga muidu on kõik sama tublid ja toredad nagu vanasti,” kiidab Eiki.
OneRepublic’s music has brains and soul, it is not over-complicated nor is it hollow showing off or bragging. They have symbols and deep meaningful content. Their videos are telling lively stories. They are about life’s complicated sides, but carry solutions, or come up with some wise conclusions at least. Their rhythms don’t let you huddle in the corner.
When you listen for example to the strongly rhythmical song «Love Runs Out», you will feel at your heart chakra a kind of solution pulsating. At a concert their music makes all your earthly body dance along, lets your soul feel happiness and joy, while your mind calmly gathers its thoughts.
By Tiia Nightingale, for the Estonian Entertainment and Lifestyle Magazine Kroonika.
Eesti keeles ilmus lugu ajakirjas Kroonika, 3. oktoobril 21014.
Interview with Brent Kutzle of OneRepublic
Where do you see yourselves in 20 years?
I’m sure we’ll all still be doing music (maybe not as a band) and our families will be huge at that point. I see ending up playing cello in a symphony and producing younger bands like ourselves.
What are you most afraid of?
There are many things to be afraid of but I’m most afraid of not overcoming most of those fears. As we grow we either learn to overcome them or decide we’d like to keep them as fears. I’d like to overcome them.
Ryan Tedder has said to Billboard that he is happy to see and hear that there is a “trend back towards real songs and great, honest songwriting trumping flashy or overblown production.” Can you give some great examples of this honest songwriting?
One of the first examples that came out of nowhere, somewhat recently, was Adele. She basically made the type of music the world was really missing. People feel real over contrived on a deep and instinctual level. Many other acts and bands have followed in her footsteps as of recent, but I believe she reopened a door that had been, sadly, closed for the longest time. UK acts tend to do that.
OneRepublic concert took place in Tallinn on November 11, 2014.
Ajasin juttu väga meeldivate inimestega – diplomaatilise kirjanikepaari Jaak Jõerüüdi ja Viivi Luigega. Tõeliselt hea tunne jäi. Need inimesed on elanud pika ja kireva elu, mõelnud palju ja tunnetanud sügavalt, ning julgevad ja oskavad seda kõike kaasteelistega jagada. Diplomaadi amet ei soosi just sageli sügavat tõerääkimist, enese maailmale avamist aga peaaegu mitte kunagi. Pigem on see vaimne mäng kõrgelt haritud inimestele, mäng rahvaste saatuse peale, mäng päris eludega. Aga mõnel vahel õnnestub. Jaak Jõerüüt ja Viivi Luik on elanud välismaal vahelduva rütmiga kuusteist aastat. Viie välisriigi kogemus selja taga, vaatavad nad siinsele elule veidi teise pilguga ja tõdevad, et välismaalt Eestisse tulles on positiivne kontrast alati suur.
Filoloogist ajakirjanik Mari ning endisest poliitikust kliimateadlane Andres Tarand ei vaja Eestis pikka tutvustamist, nad on ikooniline paar, kelle intelligentsus ja ühtehoidmine on paljudele eeskujuks. Omal rahulikul moel räägivad Mari ja Andres ka oma kohtumisest ja vanavanemateks olemisest.
Kohtume Mari ja Andresega nende hubases Tallinna kodus Harju tänaval endises Kirjanike majas, kus pere on elanud juba 52 aastat. Nagu arvata võis, on enamik nende koduseintest maast laeni kaetud raamaturiiulitega, kust leidub pea kõike erinevatest teatmeteostest kuni eri ajastute ilukirjanduse ja luuleni.
Hendriku lavastatud etenduse “Vennad Karamazovid” kavaleht küsib: kas armastus on olemas ja kas armastuse nimel on kõik lubatud? “Armastus on hea seisund, milles kõik on hästi loomulik ja pingevaba, hea on olla,” on Hendrik veendunud, kuid lisab, et ka pinget on vaja, sest see annab elus olemise tunde.
Lähiaastatel plaanib Hendrik kirjutada eelkõige näidendeid, kaks neist on tal praegu ka töös. “Ma ei hakka hiina keelt või viiulimängu õppima. Maalida tahaks osata, aga käsi pole selle peale vist hea, kirjutamine tuleb paremini välja.”
Kuigi Hendriku üks lemmikkoht kodus on köök, meeldib talle tegelikult kõige rohkem veeta aega pikali elutoa vaiba peal. “Seal on minu koht. Teen seal kõike: söön, joon, puhkan, vaatan telekat, loen, kirjutan ja mõtlen. Kass tuleb ka minu juurde, aitab mõelda, abistab loomingulises töös,” naerab Hendrik.
