“Slummidiplomaadid” by Marina Elbasaar

“Slummidiplomaadid” ilmus aastal 2013 kirjastuses Hea Lugu (Ekspress Meedia) kirjanikunime Marina Elbasaar all.

Lingid:

https://www.healugu.ee/product/slummidiplomaadid/

https://www.apollo.ee/slummidiplomaadid.html

https://www.rahvaraamat.ee/p/slummidiplomaadid/48900/et?isbn=9789949489763

https://www.facebook.com/Slummidiplomaadid-368473683279917/

https://tiianightingale.wordpress.com/2014/04/01/slummidiplomaadid-slum-diplomats/

ERR raadio Järjejutt: Marina Elbasaar “Slummidiplomaadid” / (in Estonian) Actress Liivika Hanstin is reading chapters from the book “Slum Diplomats” at the Radio of the Estonian Public Broadcasting (former Estonian National Broadcasting) Actress Liivika Hanstin won the Award of the Radio Theatre 2013 for this performance.

1    http://arhiiv.err.ee/vaata/196742

2    http://arhiiv.err.ee/vaata/196741

3    http://arhiiv.err.ee/vaata/196739

4    http://arhiiv.err.ee/vaata/196740

5    http://arhiiv.err.ee/guid/104944

Kirjanikunimi Marina Elbasaar sai valitud kuna Marina kõlab koduselt nii eesti kui vene keeles (tulenevalt kahest peategelasest-prototüübist, kellede elust raamat peamiselt räägib) ja Elbasaar tekkis iseenesest, sest raamat sündis eksiilis kaugel soojal Atlandi ookeani palmisaarel. 

“Slummidiplomaadid” räägib kerges toonis ja huumorivõtmes lühilugudena kolme sõbranna elust teel NATOsse, Euroopa Liitu ja ametnikuelust. Kirevaid tegelasi on raamatus palju, kellest mitmed on lugejale äratuntavad kuulsused või lausa isiklikult tuttavad inimesed. Mõnu lugemisest on raamatu nostalgiadetailide surin, Eesti koha poliitilises maailmas taastamisse kogu hinge ja keha hoogsa panustamise meenutus ning niisama muhe ajaviide, puäntidega.

Eestlanna Hella ja eestivenelanna Alla kasvasid üles üks Tartus ja teine Pärnus, elasid nagu noored naised ikka, pidutsesid, tundsid tugevaid tundeid, käisid nõukogude lasteaias, lõpetasid koolid ja ülikoolid ning asusid tööle ministeeriumisse. Seal said neist sõbrannad, millest alates oli neil veelgi lõbusam elada ja võidelda.

VALIK INTERVJUUSID, ARTIKLEID ja ARVUSTUSI MEEDIAS /

BOOK REVIEWS IN NEWS MEDIA

Urmo Soonvald, Eesti Päevaleht 29.09.2013 

INTERVIEW

“Slummidiplomaatide” autor: Ilves ja Tarand moodustasid välisministeeriumis metsiku ning inspireeriva tandemi

http://epl.delfi.ee/news/eesti/slummidiplomaatide-autor-ilves-ja-tarand-moodustasid-valisministeeriumis-metsiku-ning-inspireeriva-tandemi?id=66807839

Marina Elbasaare varjunime alla peituva välisministeeriumi algaastatest pajatava raamatu “Slummidiplomaadid” autor ei pea teost kättemaksuks

Kes on olnud Eesti parim välisminister?

Tark oleks vastata, et ei kommenteeri… Aga ma tahan kommenteerida. Ajalooliselt saab asju hinnata ilmselt hiljem ja laiemalt, kui käesoleval hetkel asjad tunduvad. Oleneb ka, kuidas ja kelle positsioonilt vaadata. Alati ei lange kokku parim inimene ja parim moment ajaloos. Poliitikas, ja üldse vahetuvate positsioonidega ametites on vahel nii, et üks teeb tööd, teine võtab auhinna vastu ja kolmas saab puhata teiste loorberitel, või vastupidi. Sellepärast peab Eesti töötama kogu aeg, järjepidevalt, nagu üks meeskond, kus on küll erinevad liikmed, aga suur ühine eesmärk, mis on kõigile üheselt selge. Tööd suure eesmärgi nimel ei tohi segamini ajada kaheldava faktiga, et “elame ju vaid korra”.

Selles mõttes on mul ametnikuelust ikka rõhuv enamus häid kogemusi. Minuaegsed ministrid, näiteks Ilves, Kallas ja Ojuland olid kõik head ministrid. Mul tööalaseid kokkupuuteid oli kõige rohkem ehk minister Ilvesega, kes oli vaieldamatult tugev minister, tark ja värvikas isiksus. Ma räägin siiralt, mul pole mingit põhjust talle pugeda.

Kui palju on raamatus tõtt ja kui palju bluffi?

Lahe muidugi oleks, kui saaksin öelda, et kõik on 100 protsenti tõsi… Aga tegelikult, nagu isegi lugedes nägite, olen kõvasti fabuleerinud ja lasin fantaasial vabalt lennata. Tegu ei ole dokumendiga.

On teie raamat omamoodi kättemaks inimestele, kes olid ja on teile antipaatsed?

Ei ole. Selle raamatu eesmärk on puhas meelelahutus. Kättemaks on enda karma rikkumine, ja ma ei tegele sellega. Ma ei oota, et jõgi vaenlasi mu eest läbi loksutaks, või midagi sarnast. Liigun ise edasi ja loodan, et ka teised elust rõõmu tunnevad, küll mitte teiste arvel. Enamus raamatu tegelasi on mulle sümpaatsed, ja see peaks olema selge raamatu lugemisel. Samuti loodan, et lugedes tuleb selgelt välja, et peategelased on pigem idealistid, kelle eesmärgiks on, et “kõik maailma rahvad tantsiksid koos”.

Miks sattusid välisministeeriumisse tööle nii väiklased ja haiglaselt ambitsioonikad inimesed?

Ma nii ei väljenduks. Inimesed on inimesed, kõigil on ambitsioonid. Ministeeriumi inimesed on pea eranditult intelligentsed, haritud ja huvitavad isiksused. Aga elu on näidanud, et igas suuremas seltskonnas satub vahel sekka veidrikke. Neid tegelasi saab siis huumoriga vaadelda. See raamat on mõeldud ajaviitekirjandusena. Olen püüdnud edasi anda nostalgiat möödunud aegade järele ja uhkustunnet Eesti üle, ja seda kõike mitte liiga suure paatose ja tõsidusega. Lugeja rõõmuks on just kirevamaid tüüpe kujutatud. Elu peab kirju olema, nagu pidu.

Kas lootus saada diplomaadiks muutis inimesed ebainimlikuks ja sellepärast oldi ka valmis trotsima madalat palka?

Palgaga oli vanasti nii, et “peamajas” ehk Tallinnas olles oli see minu aegadel suhteliselt väike. Välislähetusse saatkonda minnes oli palk palju suurem ja selle aja sai ikka veidi lahedamalt elada. Väike palk ei muuda kedagi ebainimlikuks, seda teeb ikka kehv lastetuba ja ebaintelligentsus, emotsionaalne seejuures. Mis teeb ebainimesest inimese? Eks raskel ajal ja karmis olelusvõitluses löövad puudused kergelt välja, kui kultuurikiht õhukene on. Samas, välisteenistusse tulevad väga kõrgelt kvalifitseeritud inimesed, kes oleksid head palka väärt, kuid nad ei tule diplomaatiasse ju raha pärast. Mõni üksik ehk satub sekka, kes on tulnud selleks, et talle autouksi avataks, aga need sõelub elu varsti välja.

Kui palju jäi teil nn tõde veel kirja panemata?

Raamatu eesmärk ei ole “tõe” paljastamine. Pigem on tegu farsi piiril kulgeva meelelahutusliku teosega. Ma jätaks tõeotsingud teistele, tõsistele inimestele.

Kuidas asetate näiteks minister Ilvese ja kantsler Tarandi ministeeriumi töötajaskonna skaalal asjalik-mugav-ükskõikne?

Ilvese ja Indrek Tarandi aeg oli asjalik ja inspireeriv, kindlasti mitte ükskõikne ja mitte mugav. Inimlikus plaanis oli lahe, et nad olid heas mõttes metsik tandem. Nende ajal sai palju pulli ja igav ei olnud iialgi. Ajad olid pingelised ja tormised. Pisikesest Eestist sai iga päevaga sel ajal maailmas aina tuntum riik. Kõik selleks, et Eesti saavutaks positsiooni, kus me täna asume, ehk siis maailmakaardil igaveseks olemas! Mina usun nii.

Ilves ja Tarand on mõlemad haruldase huumorimeelega inimesed. Nad on tänaseks veidi ettevaatlikumaks muutunud, aga nad on vaieldamatud arvamusliidrid. Nad mõlemad on muide minu täielikud lemmikmehed. Aga ärge minust valesti aru saage, nad on inimeste ja eeskujudena lemmikud. Lauaülemana imetlesin alati nende säravat vaimu ja mahlakat tooni. Oleks muidugi tahtnud rohkem nende seltskonnas viibida, aga nad olid nii populaarsed, et ma lihtsalt ei jõudnud järjekorras seista.

Te küll kirjeldate raamatus irooniliselt inimesi ja tegevusi, ometi on Eesti välispoliitilised ambitsioonid kõik teostunud. Kuidas küll?

Iroonia ei ole õige sõna. Jällegi, mu eesmärgiks ei ole hinnata Eesti välispoliitikat, mis on kahtlemata suur edulugu. Soov ei olnud kirjutada nagu Henry Kissinger. Pigem näitan ma pildikesi läbi väikeste ametnike, seejuures naisametnike silmade. Me oleme harjunud poliitikat nägema läbi meeste macho prisma, aga minu katse on uus, inimlik ja naiselik pilk. Nagu ütles Kristiina Ojuland – ka diplomaadid on eelkõige inimesed.

Kuidas on teie ekskolleegid raamatule reageerinud?

Tagasiside on valdavalt olnud väga positiivne. Algul ehmatasid paljusid Delfis ilmunud katkendid, nagu oleks tegu mingi suure paugu ja “paljastusraamatuga”. Tegelikult saab lugeda ikka ka lasteaiamälestusi, mis on mulle sama lähedased kui hilisemad mängud. Eesmärk oli meelelahutust pakkuda.

Rääkige üks mõjus lugu veel lõpetuseks välisministeeriumi hingeelust, aga tehke seda õigete nimedega?

Selles intervjuus ei hakka ma uusi lugusid jutustama, ehk tulevikus mõnes teises formaadis. Selgitan siin ka, et iga väljamõeldud nime taga ei pruugi peituda reaalne inimene, tegemist ei ole dokumendiga, vaid ikka fantaasiaga. Ma saan aru, et võtsin ette raske ja üldiselt meeste valdkonda kuuluva žanri. Aga võtke see raamat vastu sellisena, nagu ta on.

***

Kuido Merits, Eesti Päevaleht 22.09.2013

“Slummidiplomaatide” arvustus: pugemisest, fantaasiast ja välisminister Ilvesest

„Slummidiplomaate“ lühidalt kokku võtta, siis sobiks ehk autori enda lause: „Eesti oli vaba ja tähtis oli olla.“ 

Juttu tuleb eripalgelistest ministeeriumi ametnikest, tähtsusest pungil ülemustest, pooljumalatest ja erikummalistest välisdiplomaatidest, kes lendavad nagu liblikad lillekeselt lillekesele, peolt peole. Kibe tegevus käib meie uues pealinnas Brüsselis, aga ka Moskvas, Afganistanis ja mujal.
Peamajas vähe teenivad naisdiplomaadid pesitsevad Tallinna „veetlevas slummis“ Kalamajas ja Lasnamäel, siit ka raamatu pealkiri. Teosel on dokumentaalseid elemente, kuid pigem on tegu jutustavas laadis humoristliku proosaga , kus memuaarid segamini fantaasiaga. Seda võib kõrvutada ka aimekirjandusega, lapsepõlve ja nooruse nostalgilised mälestuskillud toovad meelde Lauri Vahtre “Meenutusi kadunud maailmast“ (1999) ja ka Andrei Hvostovi „“Sillamäe passiooni”(2011)”. Köitvat lähiajalugu peegeldavas „Slummikates“ on kõvasti äratundmisrõõmu Hruštšovi ja Brežnevi ajal sündinutele, tänastel noortel oleks neist hulludest aegadest piisavalt jahmatav lugeda.
Raamatut läbib uuema nähtusena eestlanna Hella (autori alter ego) ja poolvenelanna Alla sõprus. Viimase identiteediotsingud on paeluvad, koomilised on kolmanda tegelase, õpetaja Merikese seksiseiklused Brüsselis. Kirge leidub nii töös kui armastuses, Hella vahetab samuti mehi, üks huvitavam kui teine, kuid nilbusi on välditud.

Ilmselt huvitavad lugejat enim suletud „süsteemi“ – Välisministeeriumi (VM) telgitagused. Tuleb kohe öelda, et peategelastel- ehk nende prototüüpidel- on vedanud sünniaastaga, kuna said nõukaajal piisava karastuse, nuusutasid siis veidi välimaa õhku ja võeti tööle VM-i just siis, kui käis põhiline action ja „Eesti mainet müüdi kui suurt värvilist mulli“. Et kodumaa tuli „mehele panna“ siis oli atraktiivsetel naisametnikel NATO onude kantseldamisega käed- jalad tööd täis. Otse voodisse ei kästud küll hüpata, kuid raportööridele näidati „ kaunimaid paiku, kinke ja orgusid“. See on mõistagi metafoor, loodusse polnud Lääne kõrgdiplomaatidel asja, küll aga käis kõikmõeldav ja kohustuslik välispoliitiline flirt igal tasandil ja igas asendis.

Elbasaar kasutab sellist trikki, et topib jälgede segamiseks tõepäraste faktide ja küllaltki äratuntavate prototüüpide hulka pärisnimesid. Tollast välisministrit Ilvest on ajaleht „Le Monde´ile“ viidates kirjeldatud järgmiselt: „Psühholoogi hariduse ja dändi ülbusega mässuline, punkmuusika amatöör Ameerikast, keda võib kohata Tallinna moekates baarides, klaas õlut käes ja nahkjakk seljas“. Selgesti äratuntavad on näiteks Indrek Tarand, Tiit Matsulevitš ja Harry Lahtein. Aga Peeter Ristsoo, (omamoodi VM-i Aleksander Müller, kes raamatus kirjas kui Selleri Sass), kellele anti kõik andeks, ehkki mitte lõpmatuseni, figureerib lehekülgedel rahulikult pärisnime all.

Igatahes on autor jätnud kasutama rohkesti „kompromiteerivat“ materjali nii mõnegi meie välispoliitika tipu kohta. Rasketest teemadest on hoidutud, näiteks ei mainita frustratsiooni tekitanud vastuseisu minister Ojulandi ja kantsler Tarandi vahel, mis sundis pooli valima ja ajas jäädavalt tülli vanu sõpru ja võitluskaaslasi. Seevastu on rohkelt kirjeldusi diplomaatide „stiilikatest“, peost ja pillerkaarest, tantsust ja trallist.

Siinkohal meenub suursaadik Toomas Tiiveli kummastav hinnang raamatule, et jääb mulje, et „käis vaid pullitegemine, aga tegelikult tehti väga palju tööd ja seal töötas väga palju häid inimesi“. Siis võrdleb auväärne Viskiklubi president teksti ennesõjaaegsete diplomaatide memuaaridega (Varma, Laretei jt) ja leiab, et ei anna kohe mitte kuidagi võrrelda. Midagi on Tiivelil on täiesti sassi läinud, žanr on ju sootuks teine- „Slummidiplomaadid“ kaldub pigem sinna suunda, kus on teetähisena ees ootamas Mihkel Muti groteskne „Rahvusvaheline mees“ (1994).

On adekvaatne tõde, et kõva töörabamine ühildati neil hedonistlikel aegadel alkoholitarbimise ja muu meelelahutusega, sest lihtsalt pidi olema fun! „Sotsialiseerumine“ käis laialt pea kõigi diplomaatide ja mitte-diplomaatide vahel, tooni ei andnud üksnes peoloomad või möirakarud. Ruttan lugejat rahustama, et midagi sellist enam VM süsteemis ei kohta. Ega ka mujal riigiasutustes. Ei mingit poole ööni lokaalides istumist või kodudes möllamist või päeval end kõrvalbaaris dringiga turgutamist. Pendel on liikunud teise suunda, revolutsioon ja orgia on läbi, edasi toimub vaikne evolutsioon ja näiline rahunemine.

https://epl.delfi.ee/news/kultuur/slummidiplomaatide-arvustus-pugemisest-fantaasiast-ja-valisminister-ilvesest?id=66773191

***

Ajakirjas “Elukiri” ilmunud arvustus (november 2013):

“Seks ja linn” diplomaatidele

Kui see köögitopsimummuline raamat kätte võtta, ei oska hetkekski kahtlustada, et see on nii vaimukas. Kindlasti ei jää see sammugi maha Vikerkaare „Tantramehest“ või Vaariku „Praktika aruandest“. Ehkki tegu võiks olla ka üsna mageda naistekaga teemal, kuidas eestlanna Hella ja venelanna Alla rajudel diplomaatlikel pidudel Eesti NATO-sse ja Euroopa Liitu vormistavad, pole see seda. Jutustamislaad on lühike, vaimukas, olustikutruu ja hästi puänteeritud. Esilehele kirjutatud lause „Raamatus esinevad sündmused ja tegelased on kas päriselust maha kirjutatud, liialdatud või hoopis välja mõeldud“ annab lootust ka prototüüpide lahkamiseks. Paljud on siiski tuntavad ja ka pärisnimedega.

***

Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogi

Lugemiselamused

https://lugemiselamused.com/2013/10/30/marina-elbasaar-slummidiplomaadid/

„Slummidiplomaadid” vaatleb Eesti välisministeeriumi reaametnike elu ja tegemisi kohati päris naljakas ja emotsionaalses võtmes, mis ilmselt paljudele toonastele ülemustele ei tundu tõenäoliselt sugugi  naljakas, kuid aitab mõista välisministeeriumi seni avalikkuse eest suletud hoone siseelu. Teos on kirja pandud lühilugudena nähtuna kahe kolleegi ning nende ühise sõbranna silmade läbi ning pikitud värvikate linnalegendidega.

Omal ajal Lätis ja Rootsis suursaadikuna töötanud Toomas Tiivel suhtub raamatusse suure skepsisega. Seevastu endine välisminister Kristiina Ojuland suhtub raamatusse positiivselt.  Kaisa Alliksaar kirjutab, et Kristiina Ojulandi meelest  on raamat  väga nostalgiline ja otsekohene, ilma liialdusteta. Ojuland: „Omalt poolt olen alati imetlenud neid inimesi, kes tol ajal palgapäevast palgapäevani ei suutnud omale inimlikku äraelamist tagada sissetuleku väiksuse tõttu, kuid ometi nad tegid seda ajaloolist tööd ennastohverdavalt ja Eestimaa tolmu jalgadelt pühkimata.” Kaisa Alliksaar. (2013, 27.aug.). Ojuland „Slummidiplomaatidest“: raamat on nostalgiline ja ilma liialdusteta. Eesti Päevaleht, lk 4.

Ain Kaalepi arvates on raamat naljakas: „Ministeeriumi argielu kirjeldatakse läbi väikeste lugude. Ilmselgelt on aines autorile tuttav, aga see ei ole kindlasti ta elulugu, vaid lõbus segu väljamõeldisest ja tegelikkusest.”

Autori sõnadega: „Lahe muidugi oleks, kui saaksin öelda, et kõik on 100 protsenti tõsi… Aga tegelikult, nagu isegi lugedes nägite, olen kõvasti fabuleerinud ja lasin fantaasial vabalt lennata. Tegu ei ole dokumendiga.   …   See raamat on mõeldud ajaviitekirjandusena. “

29. septembri Eesti Päevalehes ilmunud Urmo Soonvaldi intervjuust autoriga jäi kõlama, et tegu on farsi piiril kulgeva meelelahutusega. Iga väljamõeldud nime taga ei pruugi peituda reaalne inimene, tegemist ei ole dokumendi, vaid ikka fantaasiaga. Pealegi ei pea autor teost kättemaksuks. Küll aga peab ta uue Eesti parimaks välisministriks meie istuvat Presidenti Toomas Hendrik Ilvest, tarka ja värvikat isiksust.

Välisministeeriumil aga ei ole raamatu kohta mingit arvamust.

Raamatust aga niipalju, et aastal 2000 said välisministeeriumi tagatrepil suitsunurgas  tuttavaks raamatutegelased – kolleegid Hella ja Alla. Esimene tegi suitsu ja Alla tõi talle nimekirja Tallinna saabuvatest väliskülalistest. „Tagatrepp oli igati sümboolne, sest Eesti osales sel ajal võimsalt tagatrepluses ehk lobitöös maailmas. Oli vaja, et Eesti saaks NATOsse ja Euroopa Liitu ning OSCE esindus Eestist välja läheks.“ Elbasaar, Marina. 2013. Slummidiplomaadid. Tallinn: Hea Lugu

„Käimas oli Eesti jõuline marss Euroopa Liitu ja NATOsse. Sellega seoses käisid edasi-tagasi igat sorti delegatsioonid.  Eestit uuriti, katsuti, nuusutati ja hinnati. Eesti delegatsioonid käisid omakorda Brüsselis NATO peakorteriga tutvumas.“ Elbasaar, Marina. 2013. Slummidiplomaadid. Tallinn: Hea Lugu

Iga inimene võib öelda, et just tema eluajal toimuvad ajalooliselt pöördelised sündmused. Elbasaar, Marina. 2013. Slummidiplomaadid. Tallinn: Hea Lugu

Rääkimata 20. sajandi teise poole pea kõigi ühesugusest lapsepõlvest ja noorusajast  ning olnud ise 17 aastat taolisest keskkonnast ümbritsetud ning lähedalt seotud taastatud iseseisva riigi alguse murede ja rõõmudega ja lugenuna seda raamatut, võin soovitada kõigile tollest ajast tulnuile tutvuda lähemalt selle lugemisvaraga ning naasta rõõmus-naljakaks meenutuseks värvikasse ja vahest ka absurdselt seikluslikku minevikku nii kodus kui võõrsil. Nooremale lugejale abiks vahest ka vanemate paremaks mõistmiseks, sest kes ei ole ise teadlikult kokku puutunud ajaga enne 1991. aastat, ei mõista sageli nende nalju ega usu tolle aja värvikat ja kahetist elu ning neil puudub  ridade vahelt lugemise oskus, mis oli nõukogude ajal mõtlevale inimesele suisa kohustuslik.

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu
raamatukoguhoidja

***

LINKS TO THE BOOK:

https://www.healugu.ee/product/slummidiplomaadid/

https://www.apollo.ee/slummidiplomaadid.html

https://www.rahvaraamat.ee/p/slummidiplomaadid/48900/et?isbn=9789949489763

https://tiianightingale.wordpress.com/2014/04/01/slummidiplomaadid-slum-diplomats/