Jutuajamine Ott ja Zrinka Laidoga Minskis ehk Valgevene võlud / Interview with an Estonian diplomat Ott Laido and his family in Belarus

Laidode pere

 

Zrinka ja Ott Laido elavad juba kolmandat aastat Valgevene pealinnas Minskis, kus Ott töötab Eesti saatkonnas diplomaadina. Sõbrad ja kolleegid kirjeldavad Otti professionaalse diplomaadi ja suure pärase naljasoonega inimesena, kellelt saab asjalikke nõuandeid ja hea tuju. Zrinka on arstiharidusega kaunis horvaatlanna, kes töötab rahvatervise edendamise ja krooniliste haiguste ennetuse spetsialistina. Neil on kaks poega, Erik(8) ja Daniel(1).

Ott ja Zrinka kohtusid 10 aasta eest Hollandis Haagis, kus nad – üks Eesti, teine Horvaatia riigiametnikuna – meediakoolitusel osalesid. Nad jäid ka pärast koolitust suhtlema ja kuna armastus oli juba hinge pugenud, saigi neist õnnelik paar. Tänaseks on nad abielus olnud üheksa aastat. Nad on perega elanud Tallinnas, veidi Horvaatias ning viimased 2,5 aastat Valgevenes. Poeg Erik käib Minski rahvusvahelises koolis.

Valgevene on riik, mille 10 miljoni elaniku elustolust ei ole enamikul eestlastest aimugi. Meedia on loonud riigist ühe pildi, tegelikkus on hoopis mitmetahulisem. Siin on kaunis loodus, sõbralikud ja viisakad, suurelt jaolt heledapäised inimesed oma rõõmude ning unistustega. Pealinn Minsk on puhas ja rohelusse uppuvate parkidega suurlinn, kus elab kaks miljonit inimest ning kohati mõlemas suunas viierealiseks paisunud peamagistraalil kihutavad lõputu voorina autod. Linna keskel voolab kaunis Svislatši jõgi, mille kaldal hinge ja jalgu puhata. Liiklus on tihe, ent viisakas, ja kuigi vahel ületatakse kiirust, siis eriti Tallinnast saabudes avastad meeldiva üllatusena, et ülekäiguraja servas ei pea
õnnetu näoga ootama – kui just esimene auto ei peatu, siis teine kindlasti. Tavalised valgevenelased ongi väga viisakad. “Ja väga sõbralikud,” kiidab Zrinka. “Kui näiteks tänaval teed küsid, saad endale lausa sõbrad – slaavilik lahkus näitab siin oma tõelist palet! Pikemaks vestluseks või suhtlemiseks poes, juuksuris ja arsti juures on aga vaja osata valgevene või vene keelt, sest võõrkeeli palju ei räägita.”

Ott räägib Minskist põnevil pilgul. Piinlikult puhtad tänavad, otse kesklinnas asuvad tehased, mille fassaade ehivad autahvlid tublide töötajate paraadfotodega… Tõeline nostalgia segiläbi moodsa elu, nutitelefonide ja LED-valgus fooridega. “Ka süüa saab siin maitsvalt ja hästi, juba ainuüksi sellepärast tasub siia tulla,” naerab Ott. “Ka valgevenelased ise einestavad nädalalõputi tihti perega restoranis, mistõttu vabu kohti on siis raske leida.” Suuremates poodides on valik lai. Kui lõhe on kallis ja loomalihatooteid vähem kui Eestis, siis marineeritud metsa- ja aiasaaduste vitriinid on siin pikad – küüslaugu- ja sibulamugulad, merikapsas, metsaseened, baklažaanid, porgandid, kurgid, punapeet…

Nädalalõppe armastatakse Valgevenes perega veeta. Pannakse end kenasti riidesse, emad ja tütred värvivad suud punaseks ning sätivad kontsakingad alla, isad-vanaisad tõmbavad viigipüksid jalga ja siis jalutavad kolm põlvkonda armsasti koos. Üks jalutajate meeliskohti on Minski südalinnas Svislatši jõe kaldal asuv Gorki park, kus pöörleb vaateratas ja töötab uhke 1980ndate stiilis karussellidega lõbustuspark. Pakutakse nostalgilist suhkruvatti, jäätisekokteile, šašlõkki, pannkooke ja pirukaid. Lisaks jalutamisele armastab Valgevene pere käia teatris, balleti- või tsirkuseetendustel. Need on Valgevenes nii popid, et piletid peab lausa mitu kuud ette broneerima.

Täismahus saab lugu lugeda ajakirjast Pere ja kodu, aprill 2014

Kadri Krooniga veinist, juustust ja New Yorgist / Interview with sommelier Kadri Kroon in New York

Kadri Kroon

Elukiri, aprill 2014

Kadri saavutuste nimekiri on pikk, nende seas veini- ja toiduraamatud, mis rahvusvahelisi auhindu saanud. Neist viimane – „Juusturaamat” – pälvis Pariisis toimunud ülemaailmsel toiduraamatute konkursil kolmanda koha. Kadri elab abikaasa ja kahe lapsega juba neljandat aastat New Yorgis.

Kadri, palun räägi, kes on sommeljee ja kuidas selleks saadakse?

„Sommeljee on sisuliselt veinievangelist. See on inimene, kellele meeldib vein, sellest rohkem teada, oma teadmisi teistele huvilistele edastada ning selle kaudu nende ellu ilusaid hetki tuua. Sommeljee töötab tihedas koostöös kokaga, et kliendini tuua erinevate maitsete ühildamisest tekkivaid harmoonilise „abielu” nüansse…
Igaühel on oma tee kutsumuse juurde, mina olen jäägitut veiniarmastust tundnud nüüdseks juba 20 aastat. Nagu kõik
ametid, vajab ka see akadeemilist tudeerimist. Sommeljee puhul on praktikaks pidev veinidegustatsioon. Tuleb maitsemeel erk hoida ja lapsemeelse uudishimuga kogu aeg uusi veinialaseid fakte koguda.

Millal ja kus sa elus esimest korda head veini maitsesid?

Hea on väga suhteline mõiste. Mäletan, et kui ma seitsmeaastasena esimest korda vanemate käest aastavahetusel Sovetskoje šampanskojet maitsta sain, siis see tundus ikka väga hea mõnus mullitav jook olevat. Eks keelatud vili on alati magus. Eriti head tundusid ka salaja vanaema tagant  näpatud õunavein ja viina sees leotatud oma aia kirsid, mida me õega kahe akna vahele päikese kätte soojenema pandud pudelist näpuga välja urgitsesime.  Aga „õiget” head veini sain maitsta alles siis, kui ülikoolis diplomitööd kirjutasin. (Kadri uuris Tartu Ülikoolis inglise filoloogina maailma veiniterminoloogia eestindamist. – toim.)

Liiguvad jutud, et toidu ja veini kokkusobitamiseks kehtivad ülemaailmsed klassikalised rusikareeglid.

Koju veini valides võiks lähtuda ühest minu veinialasest motost: Elu on liiga lühike, et juua halba veini. Mulle on meeltmööda ka Paulo Coelho tsitaat: „Võta vastu see, mida elul sulle pakkuda on, ja proovi juua igast klaasist. Kõik veinid on mõeldud maitsmiseks, mõnd tuleb juua vaid tilgake, teist aga terve pudel.” See kehtib nii veini kui ka elu kohta.
Kuidas sa tead, milline juust millise veiniga kokku käib?

Juustuga on samamoodi nagu muudegi kombinatsioonidega: klassika pluss intuitsioon ja katse-eksituse meetod. Juusturaamatu autorina püüdsin end panna algaja toiduhuvilise rolli ning pakkuda lugejale välja lihtsaid ja alati sobivad paarilisi.

Jaga mõni hea nipp, kuidas sobitada taskukohane pakett heast veinist, juustust ning veel mõnest suupistest.

Minu ammune lemmik on grillitud kitsejuust võiga röstitud õhukesel peenleivaviilul koos tilgakese vedela õiemeega. Klaas mineraalset Sancerre’i kõrvale ja polegi rohkem õnneks vaja, kui ehk veel paar soolakristalli ja mõni pipratera otse veskist. Voilà! Kõrgema pilotaaži jaoks aga pange lõikelauale maitsete virvarr. Esiteks ostke kolm kõva juustu: lehmapiimast, kitsepiimast ja lambapiimast. Võtke nad tund enne söömist kapist välja. Asetage lõikelauale ka vinnutatud singi viile, oliive, mõnd pikantset moosi, sinepit, suuri kappareid, marineeritud artišokke. Serveerige see kõik koos värskest prantsusepärasest saiast ehk baguette’ist tehtud õhikute ja soolavõiga. Kõrvale jooge näiteks Valpolicellat, Tempranillo ja Garnacha segu või mõnd Portugali tundmatut punaveini. Eeldus romantiliseks õhtuks on loodud.

Mille poolest erinevad New Yorgi ja näiteks Tartu veinikultuur kõige rohkem?

Eelkõike paistab silma mastaapide ja valikute vahe. Kui Eestis on umbes sada suuremat või väiksemat veinide maaletoojat, siis New Yorgis tuleb see arv korrutada vähemalt kümnega. New Yorgist käib läbi pea iga vähegi oluline veinimeister või mõisaomanik, kaasas parimad aastakäigud ja hinnatumad veinid. Väikesed armsad vinoteegid eksisteerivad nii Tartus kui New Yorgis. Samas on ülikoolilinn Tartuga sarnaselt ka New Yorgis au sees õlu. Õlu on uus vein. Väikeste pruulikodade toodang on viimastel aastatel väga trendikaks muutunud ja nendes tegutsevatest õllemeistritest on saamas uued superstaarid.

Lugu saab täismahus lugeda Elukirja aprillinumbrist.